Kujuta ette, et sinu sõber tuleb sinu juurde ja ütleb: "Kuule, laena mulle 1 000 eurot. Ma maksan sulle kahe aasta pärast tagasi ja iga kuu saad sa selle eest 5 eurot taskuraha." Sa mõtled, lepid kokku ja annadki raha. Õnnitlused, sa just tegid oma esimese võlakirjatehingu.
Võlakirjad on sisuliselt laenuinstrumendid. Sa annad oma raha kellelegi (riigile, ettevõttele, omavalitsusele) ja nemad maksavad sulle selle eest intressi. Lõpuks saad oma raha tagasi. Nii lihtne see ongi.
Aga nagu iga finantsinstrumendi puhul, on ka siin oma terminoloogia, mida tasub tunda:
- Nimiväärtus (nominal value): see summa, mille sa välja laenasid ja mis sulle tagasi makstakse. Eesti riigi võlakirjade puhul on see näiteks 100 €.
- Kupong (coupon): intress, mida sulle regulaarselt makstakse. See on protsent nimiväärtusest.
- Lunastustähtaeg (maturity): kuupäev, millal sa oma raha tagasi saad.
Kuidas erinevad võlakirjad pangahoiusest? Pangahoiuse puhul annad raha pangale ja pank maksab sulle intressi. See kõlab sarnaselt, aga erinevus on oluline. Võlakirju saad sa järelturul müüa, nende hind kõigub ja tootlus võib olla kõrgem. Tähtajaline hoius on jäigem, aga ka lihtsam. Võlakirjad pakuvad rohkem paindlikkust, aga nõuavad ka rohkem arusaamist.
